Järvakandi tehased annavad meie klaasile uue elu

Mis saab klaasist pärast seda, kui oma supipurgi konteinerisse viskame või karastusjoogi pudeli taaraautomaati viime? Siis läheb see Järvakanti ja leiab endale uue elu, mõnikord ka natuke ootamatul kujul.

Rääkides klaaspurkidest ja -pudelitest uute sarnaste toodete valmistamisest, ei saa üle ega ümber Sibelco Green Solutions Estonia OÜ tehasest Järvakandis. Lihtsustatult öeldes võtab tehas pakendiklaasi (pudelid, purgid) ja lehtklaasi (vanad aknad), puhastab saadud massi kõikvõimalikest muudest jäätmetest ning purustab selle. Tehase toodangust saabki uusi pudeleid valmistada.
Kuigi tehas ise on Järvakandis juba ligi kümme aastat tegutsenud, on Sibelco nimi uus. Varasema nime Krynicki Glass Recycling OÜ all tegutses Poola pereettevõte. Uus omanik on suur rahvusvaheline kontsern üle 6000 töötajaga, mille põhitegevusala on tegelikult kaevandus.
Valdavalt kaevandatakse mineraale klaasitööstusele (räni, kaltsium, naatrium), aga tegevuste hulka kuulub ka keraamikatööstuse vajaliku toorainega varustamine. Nähes klaasipuru tootjates konkurente, otsustas kontsern tehased endale osta.
„Tänaseks oleme Euroopa kõige suurem klaasijäätmete sorteerija, Euroopas on 23 tehast. Ambitsioon on saada maailma suurimaks,” ütles Balti regiooni juht Mait Järvik.
Järvik rääkis, et Eestis kogutud klaasijäätmetest tuleb lõviosa nende tehasesse. Aga kuna väikeses Eestis ei ole tehase jaoks piisavalt toorainet, tuuakse klaasijäätmeid juurde ka Soomest. Järvik tõdes, et tooraine hankimine on seaduse eripäradest tulenevalt keeruline. Kui näiteks Eesti Keskkonnateenused müüb tehasele sada tonni klaasijäätmeid, tahaksid nad vastu saada taaskasutustõendit täpselt saja tonni peale.
„Tegelikult on see võimatu, sest seal on ka muud prügi, kaks protsenti ainuüksi on niiskus ja vesi,” rääkis Järvik. Ta selgitas, et Euroopa Liidu seaduste järgi saab seda tingimust aga täita jäätmeid riigist välja müües, mida loomulikult ka ära kasutatakse.
Kas asjaajamist ei võiks lihtsamaks teha oma konteinerite paigaldamine klaaspakendite kogumiseks? Järvik ütles, et nad on kaalunud võimalust tehase ette konteiner panna, kuid laiemalt nad seda kindlasti tegema ei hakka, sest see teeks neist jäätmekäitleja ja seda nad ei soovi.
Seega võtavad nad vastu juba kokku kogutud klaasijäätmeid. Pandipakendi puhul on materjal puhas, pakendikonteinerite sisu sisaldab aga tõepoolest kõike, alustades mähkmetest kuni metalli ja keraamikani.
„Põhitöö teevad ära optilised klaasisorteerid ehk robotmasinad, kust klaas kukub läbi. Iga tükk, mis sellest klaasist kukub, registreeritakse kaamerate poolt ja hinnatakse, mis asi see on, kas ta üldse on klaas, mis värvi ta on, mis tüüpi klaas ta on,” rääkis Järvik. Nutikad masinad saavad aru isegi sellest, kas tegemist on kõvasulamklaasi (näiteks saunausteks kasutatav klaas) või tavalise klaasiga.
Neid kahte omavahel kokku segada ei saa, sest ühe sulamistemperatuur on mitusada kraadi kõrgem kui teisel. „Kui selline klaasitükk on tavaklaasi puru sees, mis läheb pudelite tootmisesse klaasisulatusvanni, siis need tükid jäävad sinna nagu kivitükid, need ei sula ära ja need rikuvad ära toote, seavad ohtu selle kvaliteedi,” rääkis Järvik.
Tehase töö suurimaks vaenlaseks on kivimid, näiteks keraamilised nõud, ja nendega võitlemiseks peavad masinate kõrval andma oma panuse ka inimkäed. „Metallid me saame ülilihtsalt välja, sest kas magnet või pöörisvooluseade viskab nad välja. Käsisorteerija üks põhiülesanne on kõik kivimid välja võtta. Kui ta saab pooliku tassi kätte, on üks tükk päästetud. Kui poolik tass läheb natuke edasi
purustajasse, siis seal võib olla sadu või tuhandeid tükke. Ja needsamad tuhanded tükid peab optiline sorteer suutma välja puhuda. Aga ilmselgelt ükski seade ei ole kunagi 100 protsenti töökindel,” rääkis Järvik.
Pärast keerulist protsessi saab jäätmetest puhas klaasipuru. „Lõpuks tuleb toode, mis on kahes erinevas fraktsioonis ehk suuremad tükid ja peenem puru ja värvid eraldi – valge, roheline, pruun,” rääkis Järvik. Läbipaistev klaas liigub üle õue naabertehasesse, kus O-I Estonia sellest ainukesena Eestis purke ja pudeleid valmistab. Ligi pool tehase toodangust ongi just O-I Estoniale sobilik klaas. Järvik ütles, et Sibelco tehast ei oleks, kui kõrval poleks O-I tootmist, ja seega otsitakse ka teadlikult võimalusi maksimaalselt palju läbipaistvat klaasipuru toota.
Värviline klaas läheb praegu veel üle piiri. Pruun klaas liigub valdavalt Poola, kus sellest tehakse pudeleid ja purke.

Innovaatiline klaasvahtkillustik

Klaasist ei pea alati ilmtingimata uuesti pudel või purk saama. Näiteks Sibelco tehase rohelisest klaasist tehakse viimastel aastatel Soomes klaasvilla. Kuid ka klaasipealinnas on olemas innovaatiline Green Gravels OÜ tehas, mis toodab klaasvahtkillustikku, andes materjalile hoopis uue kuju ja kasutusvõimalused. Klaasvahtkillustikku saab kasutada nii infrastruktuuri rajamisel kui ka hoonete ehituses.
Poolteist tegutsemisaastat on olnud keerulised. Kohe tootmise alguses algas sõda Ukrainas ja sellega kaasnesid kõrged energiahinnad, mis sundisid mõneks ajaks tehase peatama. Ettevõtte juht Timo Taniel tõdes, et aasta oli huvitav ja õpetlik. Raske on ebakindlal ajal uudse tootega turule tulla. Keerulise perioodi jooksul vaadati oma tegevus üle ja tehti ka mitmeid parendusi. „Kui sarnane olukord peaks uuesti tekkima, siis ma arvan, et me suudame seda kukkumist leevendada,” rääkis Taniel.
Uudset toodet on nüüdseks kasutatud näiteks Eesti suurima rohekatuse ehitamisel, aga ka talumajade renoveerimisel põrandates ja vahelagedel, põhumajade ja maakeldrite rajamisel, samuti näiteks basseinide ehitamisel. „Materjali kasutusvaldkond on otsatu,” ütles Taniel.
Seda on pärast teatud ümbertöötamist kasutatud ka looduslike savikrohvide sees ja hetkel testib Riia Tehnikaülikool materjali betoonsegudes. „Nad on väga optimistlikud sellel suunal,” ütles Taniel.
Suurem osa toodangust läheb ekspordiks, kuid teatud kodumaistes projektides on Green Gravels saanud sellegipoolest kaasa lüüa.
Klaasvahtkillustiku teine kasutusvaldkond on teedeehitusega seotud. RMK kasutas tänavu kahe metsatee rekonstrueerimisel klaasvahtkillustikku ja saavutas parema tulemuse, kui seniste lahendustega. Taniel rääkis, et tegemist oli soise alaga, kus vana kruusa ja killustiku lahendus oli lihtsalt liiga raske. Tee vajus oma raskuse all laiali. Tavalise killustiku asemel kasutati klaasvahtkillustikku, mis on kümme korda kergem. „Tellisime pärast teede valmimist Soomest uuringumasinad, mis veendusid, et tee ületab kõiki parameetreid, millele ta vastama peaks,” rääkis Taniel.
Tulevikku vaatab ta optimistliku pilguga. Toodetava klaasvahtkillustikuga saab ehitada kiiremini, efektiivsemalt ja loodussäästlikumalt ja see aitab täita seatud rohe-eesmärke. „Tegu on üle 99% ringmajanduse tootega,” ütles Timo Taniel. Pealegi on piirkond, kus tehas asub, tegevuseks väga soodne, kõrval on teisi klaasiga tegelevaid tööstusi. Taniel ütles, et toetavad on ka Kehtna vald ja Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus.

Katri Reinsalu
Raplamaa Sõnumid

Artikkel valmis Euroopa Regionaalarengu Fondi projekti “Raplamaa PATEE 2020-2023” toel.